Global Control et

Teabealase enesemääramise põhiõigus on niinimetatud kaitseõigus riigi vastu. See keelab riigil jälgida isikuid ilma mõjuva põhjuseta. Vähemalt teoorias. Viimati saime seoses Edward Snowdeni paljastustega näha, et riikliku jälgimise mõõtmed ületavad igasugused kujutlusvõime piirid. Saksa parlamendis seoses paljastustega moodustatud uurimiskomisjon avaldas, et skandaali on mässitud ka Saksamaa luureteenistus BND. Kõik see tõi kaasa ainult ühe poliitilise tagajärje: BND õigusi laiendati nii, et kõik, mis seni oli ebaseaduslik, muudeti nüüd seaduslikuks.

Sellega astus BND seadus riiklike jälgimismeetmete pikka ritta. Näiteks sunnib andmete säilitamise kohustus teenusepakkujaid salvestama kõik ühenduse andmed – ja need vajadusel ametiasutustele avaldama. Seadustes on kavas on teha ka muid muudatusi. Riigil on jälgimise osas vaid üks soov – rohkem!

„Internetis ei tea keegi, et sa oled tegelikult koer.“ Nii ütleb klaviatuuri taga klõbistav koer. Ajalehe New Yorker 1993. aasta numbrist pärinev karikatuur väljendab seda, kuidas tol ajal interneti nähti. Anonüümsus oli interneti loomupärane omadus. Erinevalt füüsilisest maailmast liiguti küberruumis tavaliselt mõne väljamõeldud pseudonüümi all. Paljud proovisid esineda ka vastassoo esindajana; identiteeti katsetati mängu vormis. Hiljemalt Facebooki ajast on see muutunud. Tänapäeval on tavaline surfata oma päris nime all. Ning alates Snowdenist võib arvata, et vähemalt NSA teab, kes on tegelikult koer. Kuid anonüümsus on internetis endiselt võimalik – nende jaoks, kes viitsivad selleks veidi vaeva näha.

Anonümiseerimisteenused, nagu Tor võimaldavad identiteeti tõhusalt varjata. Need teenused juhivad internetipäringuid krüpteeritud serveritest koosneva keeruka süsteemi kaudu, kuni kasutaja IP-aadressi ehk konkreetse inimesega seostatavat veebiaadressi ei ole enam võimalik välja selgitada. Kui tänapäeval peaks internetis veel mõni koer tegutsema, siis kasutab ta Tori.

Jälle need häkkerid! Kas nende pahategudele ei saaks ükskord lõppu teha? Ettevaatust! Häkkeril ja häkkeril on vahe. Me räägime pea 40-aastase ajalooga subkultuurist, mis on loonud mitmepalgelise kultuurimaastiku. Häkkerite maailma võib ette kujutada teatud ökosüsteemina. On häkkereid, kes ründavad süsteeme selleks, et neid üle võtta, andmeid varastada või süsteeme hävitada. Neid nimetatakse musta kaabuga häkkeriteks (blackhats). Nende kõrval on ka valge kaabuga häkkerid (whitehats), kes samuti süsteemidesse häkivad, kuid eesmärgiga juhtida tähelepanu turvaaukudele ning seega meie süsteeme turvalisemaks muuta. Saksamaal on neil koguni oma ühing Chaos Computer Club, mis avaldab aeg-ajalt seisukohti arvutiturbe küsimustes.

Kui häkkimisega tegelevad riigid, mida ka mõnikord juhtub, räägitakse kübersõjast. Riigid otsivad turvaauke, mis võimaldaksid tungida arvutisüsteemidesse. Seda siiski musta kaabuga häkkerina. Riikidest valge kaabuga häkkereid oleme siiani asjatult oodanud.

2011 hoiatas ameeriklane Eli Pariser selle eest, et meie käitumine sotsiaalmeedias võib kaasa tuua tegelikkuse moondunud tajumise. Asjaolu, et jälgime või sõbrustame ainult inimestega, keda tunneme, ümbritseb meid väidetavalt niinimetatud filtrimulliga. Seeläbi jäävat me ilma ühisest ühiskondlikust tegelikkusest.

Kui vaadata eelkõige USA poliitikamaastikku, ei tundugi see mõte nii kummaline. Õigupoolest pole olnud kunagi varem nii lihtne oma maailmataju kujundada. Tänapäeval pole mitte ainult uskumatult palju uudiseallikaid, vaid sotsiaalmeedia tööriistade, nagu Twitteri ja Facebooki abil on nende sisu kokkupanek ka lihtne nagu lapsemäng.

Kuid kas filtrimull pole samuti uue enesemääramise väljendus? Ja kas klassikaline ajakirjandus pole samuti filter? Kas filtreerimata tegelikkus on üldse olemas? Võib-olla on alustuseks hea seegi, kui teadvustame, et elame alati, ka võrgust väljas olles filtrimullis.

Intelligentsus pole samuti midagi muud kui suurandmed. Meie aju töötleb tohutuid andmehulki, veel suuremaid, kui suudavad töödelda võimsaimad arvutisüsteemid. Seetõttu juhindub uusim suurte andmete tehnoloogia aju tööpõhimõttest. Virtuaalsed neuronivõrgud simuleerivad meie sünapse ja hindavad nende abil andmeid. See toimib üllatavalt hästi. Masinõppe ehk süvaõppe korral söödetakse neuronivõrkudesse tohutuid andmehulki, näiteks pilte. Selle käigus moodustuvad struktuurid, mis reageerivad õpitule, võimaldades fotodelt ära tunda nägusid ja esemeid.

See tehnoloogia on alles levima hakanud, kuid mõned teadlased on juba mures – mis siis, kui tehisintellekt muutub meist targemaks? Kui arvutite võimsus areneb senises tempos, võib tehisintellekt olla juba mõne aastakümne pärast meist tuhat korda targem. Loodetavasti on nad siis meie vastu kenamad kui meie näiteks sipelgate vastu.