Hinweis

Für dieses multimediale Reportage-Format nutzen wir neben Texten und Fotos auch Audios und Videos. Daher sollten die Lautsprecher des Systems eingeschaltet sein.

Mit dem Mausrad oder den Pfeiltasten auf der Tastatur wird die jeweils nächste Kapitelseite aufgerufen.

Durch Wischen wird die jeweils nächste Kapitelseite aufgerufen.

Los geht's

Global Control et

Logo http://goethe-institut.pageflow.io/global-control-et

Kuidas liikuda internetis jälgi jätmata? Mis vahe on mustadel ja valgetel kaabudel? Ja mis on krüptosõjad? Internetiturvalisuse küsimused kõlavad tihti keerulisena. Kuid paljudele on üpris lihtsad vastused.

Zum Anfang

Sakslastel on privaatsusega eriline suhe. See on muidugi seotud Saksamaa ajalooga: Stasi nuhkimisega SDV ajal ning natsirežiimi aegse jälgimise ja jälitamisega. Igal juhul ei olnud juhus, et 1983. aastal, kui valitsus soovis läbi viia rahvaloenduse, tulid tuhanded inimesed tänavale. Kohtuvaidlused jõudsid föderaalse konstitutsioonikohtuni välja, kus sakslastele anti uus põhiõigus – teabealane enesemääramisõigus ehk õigus määrata, kes milliseid andmeid minu kohta salvestab ja töötleb.

See õigus oli Saksa andmekaitsealase õigusloome teejuht, millel oli ja on praegugi ka suur rahvusvaheline mõju. Näiteks EL-is 2018. aastal jõustuvale uuele andmekaitsemäärusele. Võib ju vaielda, kui suur saab teabealane enesemääramisõigus digitaliseerunud maailmas üldse olla. Kuid ka ideaalid võivad olla tõhusad.

Zum Anfang

Teabealase enesemääramise põhiõigus on niinimetatud kaitseõigus riigi vastu. See keelab riigil jälgida isikuid ilma mõjuva põhjuseta. Vähemalt teoorias. Viimati saime seoses Edward Snowdeni paljastustega näha, et riikliku jälgimise mõõtmed ületavad igasugused kujutlusvõime piirid. Saksa parlamendis seoses paljastustega moodustatud uurimiskomisjon avaldas, et skandaali on mässitud ka Saksamaa luureteenistus BND. Kõik see tõi kaasa ainult ühe poliitilise tagajärje: BND õigusi laiendati nii, et kõik, mis seni oli ebaseaduslik, muudeti nüüd seaduslikuks.

Sellega astus BND seadus riiklike jälgimismeetmete pikka ritta. Näiteks sunnib andmete säilitamise kohustus teenusepakkujaid salvestama kõik ühenduse andmed – ja need vajadusel ametiasutustele avaldama. Seadustes on kavas on teha ka muid muudatusi. Riigil on jälgimise osas vaid üks soov – rohkem!

Zum Anfang

Jälgimisvastased poliitilised meetmed on osutunud vähetõhusaks. Tehnilised meetmed seevastu on seda tõhusamad. Alates Snowdenist on vallandunud tõeline krüpteerimise võidujooks. Apple’i iMessage, Facebooki WhatsApp ja paljud teised populaarsed teenused on nüüd turvaliselt krüpteeritud. See on muu hulgas võimalik ka tänu sellele, et mõned „krüptosõjad“ võideti juba 90ndatel. Tollal üritasid USA poliitikud takistada turvalise krüpteerimise levikut. Aktivistidel õnnestus tehnoloogia nii kaugele viia, et isegi poliitikute käed sinna enam ei ulatunud. Viimaks andsid asjale otsustava käigu internetiteenuste pakkujad, kes vajasid tehingute krüpteerimiseks turvalist krüptograafiat.

Kuid ka see on poliitikud tagajalgadele ajanud ning Apple ja WhatsApp tahetakse panna ametiasutuste jaoks tagauksi looma ning seega krüpteerimise sunniviisiliselt ebaturvaliseks muutma. Kas seisame järgmiste krüptosõdade lävel?

Zum Anfang

„Internetis ei tea keegi, et sa oled tegelikult koer.“ Nii ütleb klaviatuuri taga klõbistav koer. Ajalehe New Yorker 1993. aasta numbrist pärinev karikatuur väljendab seda, kuidas tol ajal interneti nähti. Anonüümsus oli interneti loomupärane omadus. Erinevalt füüsilisest maailmast liiguti küberruumis tavaliselt mõne väljamõeldud pseudonüümi all. Paljud proovisid esineda ka vastassoo esindajana; identiteeti katsetati mängu vormis. Hiljemalt Facebooki ajast on see muutunud. Tänapäeval on tavaline surfata oma päris nime all. Ning alates Snowdenist võib arvata, et vähemalt NSA teab, kes on tegelikult koer. Kuid anonüümsus on internetis endiselt võimalik – nende jaoks, kes viitsivad selleks veidi vaeva näha.

Anonümiseerimisteenused, nagu Tor võimaldavad identiteeti tõhusalt varjata. Need teenused juhivad internetipäringuid krüpteeritud serveritest koosneva keeruka süsteemi kaudu, kuni kasutaja IP-aadressi ehk konkreetse inimesega seostatavat veebiaadressi ei ole enam võimalik välja selgitada. Kui tänapäeval peaks internetis veel mõni koer tegutsema, siis kasutab ta Tori.

Zum Anfang

Inimeste internetist hakkab vaikselt kõrini saama. Tundub, et just nii mõtleb tööstus, kes paigaldab viimasel ajal igasse telerisse ja lambilülitisse arvuti. Kuid ka asjade internet tekitab uusi probleeme, sest nagu me kõik teame, on arvutid üsna ebaturvalised. DDoS-rünnak (Distributed Denial of Service) on rünnak, kus serverit pommitatakse nii paljude päringutega, et server jookseb kokku. Häkkerid kasutavad selleks kaugjuhitavate arvutite armeed ehk botiarmeed.

Botiarmeed on olemas olnud juba ammu, kuid nad pole olnud kunagi nii suured kui praegu. Nimelt on selgunud, et arvutistatud esemetesse on halvasti hooldatud tarkvara tõttu väga lihtne häkkida. Koos asjade internetiga tekivad nüüd ennenägematu suurusega armeed, millel on viimasel ajal õnnestunud põlvili suruda ka Twitteri ja Amazoni tähtsaid taristuid. Kes teab, võib-olla osales selles ka sinu röster.

Zum Anfang

Jälle need häkkerid! Kas nende pahategudele ei saaks ükskord lõppu teha? Ettevaatust! Häkkeril ja häkkeril on vahe. Me räägime pea 40-aastase ajalooga subkultuurist, mis on loonud mitmepalgelise kultuurimaastiku. Häkkerite maailma võib ette kujutada teatud ökosüsteemina. On häkkereid, kes ründavad süsteeme selleks, et neid üle võtta, andmeid varastada või süsteeme hävitada. Neid nimetatakse musta kaabuga häkkeriteks (blackhats). Nende kõrval on ka valge kaabuga häkkerid (whitehats), kes samuti süsteemidesse häkivad, kuid eesmärgiga juhtida tähelepanu turvaaukudele ning seega meie süsteeme turvalisemaks muuta. Saksamaal on neil koguni oma ühing Chaos Computer Club, mis avaldab aeg-ajalt seisukohti arvutiturbe küsimustes.

Kui häkkimisega tegelevad riigid, mida ka mõnikord juhtub, räägitakse kübersõjast. Riigid otsivad turvaauke, mis võimaldaksid tungida arvutisüsteemidesse. Seda siiski musta kaabuga häkkerina. Riikidest valge kaabuga häkkereid oleme siiani asjatult oodanud.

Zum Anfang

Soovid midagi osta? Tule Amazoni! Otsid taksot? Võta Uber. Vajad ööbimiskohta? Airbnb! Su sõbrad on Facebookis, uudiseid loed Twitterist ja perega lobised WhatsAppis sellest, mida täna õhtul Netflixist vaadata. Me elame juba ammu platvormide maailmas. Suured tehnoloogiamonopolid on trüginud meie ja meie vajaduste vahele ning juhivad meie elu. See on ju päris mugav! Kuid platvormid ei ole tavalised ettevõtted.

Oleme end nende sõltuvusse manööverdanud, sest ilma nendeta ei toimu enam midagi. Riigid pöörduvad probleemide lahendamiseks juba ammu Facebooki poole. Mark Zuckerberg muteerub poliitikuks, võib-olla koguni maailma võimsaimaks poliitikuks, sest tema käes on kahe miljardi inimese andmed. Kuid kuidas platvormide võimu piirata, ilma et iseennast kahjustaksime? Ilma Amazoni ja Facebookita maailmas tahavad ju vaid vähesed elada.

Zum Anfang

2011 hoiatas ameeriklane Eli Pariser selle eest, et meie käitumine sotsiaalmeedias võib kaasa tuua tegelikkuse moondunud tajumise. Asjaolu, et jälgime või sõbrustame ainult inimestega, keda tunneme, ümbritseb meid väidetavalt niinimetatud filtrimulliga. Seeläbi jäävat me ilma ühisest ühiskondlikust tegelikkusest.

Kui vaadata eelkõige USA poliitikamaastikku, ei tundugi see mõte nii kummaline. Õigupoolest pole olnud kunagi varem nii lihtne oma maailmataju kujundada. Tänapäeval pole mitte ainult uskumatult palju uudiseallikaid, vaid sotsiaalmeedia tööriistade, nagu Twitteri ja Facebooki abil on nende sisu kokkupanek ka lihtne nagu lapsemäng.

Kuid kas filtrimull pole samuti uue enesemääramise väljendus? Ja kas klassikaline ajakirjandus pole samuti filter? Kas filtreerimata tegelikkus on üldse olemas? Võib-olla on alustuseks hea seegi, kui teadvustame, et elame alati, ka võrgust väljas olles filtrimullis.

Zum Anfang

Andmeid mitte ainult ei koguta ja salvestata, vaid eelkõige neid analüüsitakse. Varem räägiti andmekaevandamisest, tänapäeval nimetatakse seda auurandmeteks. Suurandmed tähendavad seda, et hinnatavad andmehulgad on ühe arvuti poolt analüüsimiseks liiga suured. Seetõttu on välja töötatud meetodid, mis jaotavad andmehulgad mitme arvuti vahel, kus andmeid paralleelselt hinnatakse. Huvitaval kombel saab väga suurtest andmetest teha rohkem järeldusi. Statistikas nimetatakse seda suure arvu seaduseks. Mida suurem on valim, seda täpsemalt mõõdetavad on statistilised mõjud.

Paljud arvavad juba, et suudavad inimeste käitumist ennustada. See kehtib siiani siiski vaid inimmasside kohta, kuid peaaegu mitte kunagi üksikisikute kohta. Nii suudavad andmeteadlased näiteks ennustada, et 26,4 vallalist bussijuhti sajast joovad pärast tööd õlut, aga nad ei oska öelda, millised bussijuhid täpselt. Küsimusele, kellele pärast tööpäeva lõppu õllereklaami näidata, on see aga juba piisav vastus.

Zum Anfang

Intelligentsus pole samuti midagi muud kui suurandmed. Meie aju töötleb tohutuid andmehulki, veel suuremaid, kui suudavad töödelda võimsaimad arvutisüsteemid. Seetõttu juhindub uusim suurte andmete tehnoloogia aju tööpõhimõttest. Virtuaalsed neuronivõrgud simuleerivad meie sünapse ja hindavad nende abil andmeid. See toimib üllatavalt hästi. Masinõppe ehk süvaõppe korral söödetakse neuronivõrkudesse tohutuid andmehulki, näiteks pilte. Selle käigus moodustuvad struktuurid, mis reageerivad õpitule, võimaldades fotodelt ära tunda nägusid ja esemeid.

See tehnoloogia on alles levima hakanud, kuid mõned teadlased on juba mures – mis siis, kui tehisintellekt muutub meist targemaks? Kui arvutite võimsus areneb senises tempos, võib tehisintellekt olla juba mõne aastakümne pärast meist tuhat korda targem. Loodetavasti on nad siis meie vastu kenamad kui meie näiteks sipelgate vastu.

Zum Anfang

Idee ja tekstid: Michael Seemann

Tõlkija: Eili Heinmets

Illustratsioonid: Julia Klement

Toimetus: Jakob Rondthaler

© 2017 Goethe-Institut


Zum Anfang
Scrollen, um weiterzulesen
Wischen, um Text einzublenden
Schließen

Übersicht

Nach links scrollen
Kapitel 1 Sinu rösteri salaelu

00 titelseite
Kapitel 2 Teabealase enesemääramise leiutamine

01 informationelle selbstbestimmung
Kapitel 3 Riik ja jälgimine

02 staat und %c3%9cberwachung
Kapitel 4 Uued ja vanad krüptosõjad

03 kryptokriege
Kapitel 5 Et keegi ei teaks, et sa oled tegelikult koer

04 hund
Kapitel 6 Sinu rösteri salaelu

05 toaster
Kapitel 7 Valgetest ja mustadest kaabudest

06 h%c3%bcte
Kapitel 8 Tere tulemast platvormide maailma

07 plattformen
Kapitel 9 Sa elad oma reaalsuses

08 filterblase
Kapitel 10 Ma tean, mida sa järgmisel suvel teed

09 big data
Kapitel 11 Arvuti, sinu sõber ja valitseja

10 computer
Kapitel 12 Impressum

99 impressum
Nach rechts scrollen